§ 8. Vennastekoguduse liikmed kuuluvad lapseristimise kaudu Vennastekogudusse nii
nagu kirikussegi. Seepärast on Vennastekogudus tõepoolest osadus mis nii kui terve ristiusu
kirikki, küll juba Kristuse kogudus on Jumala Vaimu läbi, kes nende keskel valitseb, aga
ühtlasi ka tõsiselt peab püüdma alles selleks saada. Nii on tal püha tõsidusega püüda kõiki
omi liikmeid noorest saadik evangeeliumi väega tuttavaks teha, et nad Kristuse Vaimule oma
südame avavad ja kristlik usk ning elu Jumala sõna järgi, neile südame asjaks saaks.
§ 9. Vennastekogudused või osadused on selles kindlad, et täielikku usklikkude
kogudust maa peal ei ole, vaid siin on ikka veel silmakirjalikku usku, salalikkust, vihavaenu,
kadedust, maailma meelt ja uskmatust, mis koguduse puhtust takistab. Seepärast ei peaks
ükski kogudus või osaduse hulgake võitluses patu vastu ja oma ülesande täitmises ära väsima.

III
Evangeelse Vennastekoguduse liikmete seadused.
Apostel Paulus kirjutab efeslastele: Kristus on armastanud kogudust ja on iseennast
selle eest andnud, et Ta seda pidi pühitsema ja on ta puhtaks pesnud veepesemise läbi sõna
sees, et Ta enesele koguduse pidi seadma auliseks ühtseks koguduseks, kellel ei ole ühtki viga
ega kortsu ega muud selle sarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Ef 5:27.
§ 10. Sellepärast püüab iga liige elada Temale, kes meie eest on surnud ja meie heaks
ülesäratatud, et ta Jeesuse surma väe läbi kõike seda enese sees jõuaks suretada, millest
Kristus teda on oma surma läbi ära päästnud, nagu: vale, vargus, pettus, kõrkmeel, joomine,
abielurikkumine, hoorus, nõidus, keelepeksmine, riidlemine, ahnus, teotamine, sõnakuulmatus
ja kõik teised lihateod ning patu orjused, mis hinge vastu sõdivad. Seepärast püüab ta armu
läbi, mis Õnnistegija meile oma kannatamise ja surma läbi on saatnud. Tema meelepärast
elada nõnda kui Tema sõna meid õpetab.
§ 11. Venda või õde, kellel on lihategudest hea meel, peab manitsetama, neid asju kui
jumalalapsele kõlbmatuid vihkama ja teda Kristuse juurde juhatatama, kes teda kõigest patust
võib ja tahab lahti teha. Kes aga manitsust põlgab ja selle peale pahandab, see ei või enam
meie osaduse (koguduse) liige olla, sest ta ei taha Õnnistegijale rõõmuks elada, vaid Tema
kallist vereväge ja armu halvaks paneb.
§ 12. Vennastekoguduse osadusest väljapanemisega ei mõtle meie mitte Jumala riigist
väljalükkamist, vaid et nimetatud liige karistuse läbi oma hinge kasuks saaks kurvastatud ja

lk 3

oma süüd tundes andeksandmist igatsema hakkaks ja nõnda Õnnistegija tema sees oma
pühitsemise võiks korda saata.
§ 13. Koguduse liikmed käivad ustavalt evangeelsetel koosolekutel, kus Jumala sõna ja
Tema igavest armunõu meie päästmiseks kuulutatakse. Nad austavad oma juhatajaid ja
vanemaid, kes neid teenivad ja Kristuse asemel paluvad: “Andke endid Jumalaga lepitada!”
§ 14. Iga tõsine vend ja õde püüab iga päev Jeesuse silma ees ennast läbi katsuda, Tema
armutäiusest ning surmamälestusest armu ja väge võtta Jumalale meelepäraseks eluks Jeesuse
jälgedes, ja püüab ennast usalduses Tema armu ja kaitse alla anda, et usus käimine Jeesusega
temale ülemaks rõõmuks oleks.
§ 15. Kui osaduse vend (koguduse liige) naise võtab, kes ei ole meie osaduse liige, siis
jääb vend meie osadusse edasi ja tema kohus on hoolt kanda, et ka tema naine elavaks
Kristuse liikmeks saaks.
Kui lesk või vallaline õde mehele läheb sellele, kes ei ole meie osadusest (kogudusest),
siis ei võib ta meie osaduse liige olla oma mehe loal. Ei kõlba et naine üksi liikmeks jääb kuna
mehel seal osa ei ole. Kui mees aga hiljem vendade hulka vastu võetakse, siis pole tarvis naist
uuesti vastu võtta kui tal on igatsus meie osaduse järgi.

IV
Abiliste seadused.
§ 16. Abilistest ei pea ükski ennast arvama millekski eriti äravalitud hingeks ega ennast
teistest koguduse liikmetest paremaks pidama.. Abiline olgu oma meelest kui õppija, kes
tahab Püha Vaimu häält hoolega tähele pannes, saada kõlvuliseks pühade paranduseks ja
Kristuse ihu ülesehitamiseks oma kutsumise järgi. Seepärast peavad abilised Püha Vaimu
juhtimise hoolde jääma, et nad õpiks iseenda ja teiste paranduseks tema häält õigesti mõistma
ja selle järel tegema.
§ 17. Abiliste tunnid ja manitsused peavad seda kasu saatma, et nad oma tööd ja
kutsumist ikka uuesti südamesse võtavad ning teineteist ikka rohkem võiks äratada ja
kihutada etteseatud märgi poole tõttama. Sellepärast ei kõlba neil ajalikest asjust jutustada
kahe- ja kolmekesi teed käies või palvemajas kokku saades, vaid enam oma südame asjadest
ja sellest, mis Issand nende eneste hinge juures on teinud.
§ 18. Abilistest võib õigusega loota, et nad ajalikus elus üles näitavad end Õnnistegija
päralt olevat, keda nad südamest teenivad. Abiline ei või oma südant selle maailma murele
ega himule avada, sest: “Mitte ükski, kes on sõjateenistuses, ei anna ennast peatoiduse
hankimise kimpu, muidu ta ei saa olla selle meelt mööda, kes ta on sõtta kutsunud.” 2Tm2:4.
§ 19. Kes viisipärast ei ela oma kutsumise järele, see pannakse abiliste hulgast välja,
seniks, kui leitakse tal tõsine meeleparandamise tahtmine olevat.
§ 20. Kui abiline vend või õde abiellub isikuga, kes abiliste osadusest ei ole, võib vend
edasi abiliste hulka jääda. – Õde ei kuulu sel juhtumil aga mitte enam abiliste hulka, vaid kui
tema mees osaduse (koguduse) liige on, jääb tema ka osaduse õeks. Kui mees aga osaduse
liige ei ole, siis võib tema naine ainult mehe loaga osaduse (koguduse) koosolekutel käia.

lk 4

§ 21. Kui abiline vend leseks jääb ja jälle naise võtab kes abiliste seltsist ei ole, siis jääb
vend abiliste hulka edasi; niisama ka abiline õde, kes leseks jääb, on abiline õde edasi. Läheb
tema aga uuesti mehele koguduse osaduse liikmele, siis on ta ise ka selle osaduse õde.

V
Töötegijate seadused.
§ 22. Töötegijate ülesanna on nende hooleks antud hingede vaimu kasu eest hoolt
kanda. See sünnib esiteks, hea eesmärgi, teiseks, nõuandmise ja hoolekandmise, ning
kolmandaks, lugemise või jutlustamise läbi.
§ 23. Töötegijal tuleb oma ameti või teenistuse juures esmalt iseennast hoolega tähele
panna ning silmas pidada ja nimelt oma südant.
1) Kes töötegija olla tahab, peab enesest võima ütelda: “Mina olen Jumala palge ees
armu leidnud.” See arm ei tohi tema südames aga ainult mõte olla (1Kr 15:10), vaid vägi
kõrgest (Lk 24:49), et Püha Vaimu tunnistuse läbi tunneb ennast Jeesuse oma olevat (Rm
8:16) ja kõigist ülekohtust taganeb (2Tm 2:19) ning et ta mõistab ja tunneb Kristuse väge oma
nõtruses täie võimuse saanud olevat (2Kr 12:9).
2) Töötegija peab oma koduses elus heaks eeskujuks olema. Oma kutsumist mööda, on
tal enese töö ja majapidamise eest ausalt hoolt kanda ja hoolsasti tööd teha. On ta naisemees,
siis oma abielu, lastekasvatust ja majavalitsust Kristuse käsu järgi seadma; tema majas ei
peaks kodune jumalateenistus puuduma. Kui keegi oma perekonna üle ei märka ülevaataja
olla, kuidas võib ta Jumala koguduse eest hoolt kanda (1Tm 3:5). Tema naine peab alanduses
ja armastuses oma mehe vastu sõna ja teoga näitama, et mees tema pea, tema aga enese poolt
vaikses ja tasases vaimus mehe abiline on (1Kr 11:9).
Märkus: 1)Kui vallalised või ka lesed töötegijad abielluvad, siis on nad kohustatud vanemate töötegijatega selle
asja pärast nõu pidada ja usklik naine võtta. Kes teisiti teeb, see lahkub enda lihaliku meele läbi töötegijate
hulgast ära.
2)Kui töötegija, lesknaine oma lesepõlve jääb, siis võib ta oma seltsi juures töötegija olla, aga kui tema
mehele läheb mittetöötegijale, siis lahkub ta töötegijate hulgast. Nõnda on ka vallaliste õdedega, kes töötegijad
on ja abielluvad nendega, kes ei ole töötegijad, nad peavad lahkuma töötegijate hulgast.
§ 24. Töötegija elu ei pea üksnes tema majas, vaid ka väljas heaks eeskujuks olema.
Tema peab vaba olema kõigest, mis ta teenistusele teotuseks on. Seal juures peavad nad
alandlikud ja teiste teenijad olema (Lk 22:27). Nende töö ei ole auamet, vaid armastuse
teenistus. Kui Jeesuse järelkäijad, kes ise sulase näol maa peal elas, on nad alandlikud kõigi,
eriti oma vanemate ja ülemate vastu, ja hoiavad end kõigi riiuasjade ja tühjade vaidlemiste
eest, nad ei sega end seaduste ega valitsuse vastastesse asjadesse.
§ 25. Ilmalikkudes lõbuseltsides, ning kõrtsis käimist ja joovastavate jookide joomist,
olgu see kodus või väljas, ei peaks töötegijast iialgi kuuldama.
§ 26. Uue töötegija valimisel peavad töötegijad teoga tunnistama, et neil Kristuse meel
on. Valimise juures ei tohi sellest iialgi lugupidada, kas keegi rikas või seisuse poolest aus,
kas tema sõber või sugulane on. Niisugune sõprusest lugupidamine on kõigile kahjutegevaks
pahanduseks. Vend, keda töötegijaks soovitatakse, peab jumalikus elus juurdunud olema ja
vaimuvilja omama (Kl 5:22), eriti alandust, sest et alandus meile, kes südametundjad ei ole,
kõige kindlamaks tunnistuseks on elavast usust Õnnistegija sisse ja tõsisest armastusest
vendade vastu. Siiski ei tohi temal ka need vaimuanded puududa, mis töötegijal tema
ametiteenistuses ja jutlustamises tarvis on. Peale selle peab tal südames selge olema, et Issand

lk 5

ise teda oma teenistusse kutsub, et ta päästetud ja et temal pattude andeksandmine ja rahu
Jumalaga on, ning et ta selleläbi rõõmust julgust oma töö vastu tunneb.
On ta abielu mees, siis tuleb ka veel naise südameloo järgi mehe kõlblikkust arvestada.
Käib naine avalikult laia teed, siis peab ka tema pärast mees veel eemale jääma. On aga naine
muidu viisakas ja tõsine ristiinimene, kellel aga see “üks asi” (Lk 10:42), mida Maria valis,
veel puudub, et ta tänini oma südames armu Jeesuse vereväest ei ole tunda saanud, siis võib
mees töötegijaks saada kui kuskil palvemajas töötegijatest puudus ja muud kohasemat venda
ei leita, aga tema naine võib alles siis töötegijate hulka saada kui ta tõemeelega on hakanud
Õnnistegijalt armu otsima.
§ 27. Töötegijate ametisse seadmine on Ülemaalise sinodi poolt volitatud koguduse
vanemate hooleks.
§ 28. Nähakse töötegija elus midagi, mis Õnnistegija tahtmise ja vendade meelega ühte
ei sobi, siis peavad vennad, kes seda tähelepannud, niisugust esmalt manitsema, ja kui ta seda
kuulda ei võta, asjast töötegijate seltsile ettepanema. Jääb ka nende ühendatud palve ja
manitsemine kasuta, siis tuleb sellest ringkonna hoolekandjale teatada, kes asja sinodile ette
paneb.
On sarnane eksitus või patu sisse langemine avalikku pahandust saatnud, siis peab
langeja töötegijate hulgast lahkuma. Ta võetakse ainult siis oma tööle tagasi, kui ta tõsiselt
patust pöörab ja pahanduse, mis tema läbi sündinud, koguduselt on andeks palunud, ja tema
tagasivõtmine kogudusele vastumeelt ei ole.

VI
§ 29. Töötegijate nõustamise tunnid peetakse üks või kaks korda kuus. Neist
nõupidamistest ei tohi keegi põhjuseta puududa, sest et Õnnistegija koosoleku peale, mis
Tema nimel peetakse, on suurt õnnistust tõotanud (Mt 18:20).
§ 30. Neis tundides juhatajateks on vanemad töötegijad vennad. Need koosolekud olgu
tõsised palvetunnid, kus vennad pühad käed üles tõstavad ilma vihata ja kaksipidi mõtlemata
(Tm 2:8), et tõsise palve läbi Issanda Vaimu ligi paluda ja maailma vaimu tagasi tõrjuda (Jk
4:8).
§ 31. Õnnistegija ei pea lugu, missugusest soost inimene on, vaid usu ja
südametruuduse peale vaatab (Jr 5:3), peab kõnelemises igaüks oma arvamust mõistlikult ja
lühidalt avaldama. Asju, mis palvemajja või seal käijatesse puutuvad, ei pea valekartuse
pärast keegi oma teada pidama.
§ 32. Iga uue töötegija valimise juures tuleb töötegijatel nõutunnis enne läbirääkida, kui
sellest hoolekandja vennale teada antakse.
§ 33. Kui kellegi pärast kõneldakse, kes ühe töötegija lähim sõber või sugulane on, siis
mingu see töötegija vend niikauaks koosoleku ruumist välja, et tema kohal olek teiste
kõnelemise julgust ei segaks.
§ 34. Midagi, mis töötegijate nõupidamisel räägitakse või kinnitatakse, ei tohi keegi
välja lobiseda.
§ 35. Et üksikute hingede eest hoolt kanda, on tarvis et töötegijad vennad esmalt
teineteise eest hoolt kannavad. Igaüks olgu valmis armastuses teisele meelde tuletama tema
eksitust ja jälle alanduses meeldetuletust vastu võtma ja see sündigu ilma inimesest

lk 6

lugupidamata. Igaüks palugu Issandalt armu, et ta võiks kavaluseta oma südamelugu ilmutada
ja sel viisil õigel osadusel avitaja olla.
Niisuguse vastamisi hoolekandmise juures ei pea vanad ülestunnistatud ja andeksantud
patud ja eksimised mitte uuesti ette toodama.
§ 36. Hoolekandmine hingede eest algab nende tähelepanemisega, õnnistuse teest
rääkimisega ja nende eest palumisega. Tõsine südamlik eestpalve saadab töötegijaid
hingedega sõprusesse, neid äratama ja Õnnistegija juurde juhatama, välise viletsuse ja
seesmise mõtlemise all usutrööstiga kinnitama.
Eriti püüab trööstija haigeid, kes Õnnistegija karistamise ja armukatsumise all on,
Jumala sõnaga kinnitada.
§ 37. Manitsemine ei pea siis algama, kui keegi on juba pattu langenud, vaid juba
varem, siis kui külma lugu osasaamise poolest tema juures märgata on.
Ka truude hingedega on vaja sageli kõnelda, et nad saatana köitesse ei langeks, vaid
Jeesuse Kristuse armus ja tundmises võiksid kasvada.
§ 38. Neile, kes meie osaduses ei käi peavad töötegijad abiks olema, et neid Kristusele
võita. Et seda laialdast hingede püüdmise noota meie vähese jõuga vedada, võtab iga töötegija
need jumalateenistuse koosolekutel käijad, kes tema lähedal elavad, enda hooleks ja püüab
nendega tõsist sõprust Jeesuses pidada. Töötegija kõneleb nendega armastuses ja kui keegi
oma südame rasket lugu ei julge avaldada, püüab ta kannatliku meelega teda selleks aidata.
Kus meeldetuletusi tarvis, teeb ta seda kartuseta inimeste ees. Ta ei tohi unustada, et kui ta
teisele kui tarvis ja võimalus on meelde ei tuleta ning teine raskesti langeb või tuimaks
muutub, on ta süüdi ja et teise hinge tema kui hooletu vahimehe käest nõutakse (Ef 33:7–8)
§ 39. Kui keegi meie osaduse liikmetest koguni tuimaks on läinud, nii et ta igasuguse
armastuse manitsuse ja koguduse tegevuse vastu töötab, tuleb tema langemisest nõutunnis
vendadele teatada, ja kui vennad sellega nõus siis sellele hingele öelda, et ta ise vennaliku
ühenduse sideme on katki kiskunud, kuigi ta väliselt veel meie poole hoiab (2Ts 3:6), siis
tuleb § 19 järgi toimetada. Töötegijad ei tohi aga endi poolt järele jätta selle õnnetu eksinud
hinge südame peale koputamist seni kuni Issand talle veel armuaega kingib.

VII
§ 40. Viimane asi, millega töötegijad enda hooleks usaldatud hingede vaimuvilja eest
hoolt kannavad, on jutluse või lugemise pidamine. Selle kohta on järgmine märkus: Jutluse
või lugemise pidamised palvemajas on hoolekandja venna poolt pandud kuulutajatele
vendadele.
§ 41. Jutlustaja ärgu mingu iialgi palveta tundi pidama, mitte iialgi oma jõule toetudes ja
inimeste meele pärast rääkides, vaid teades et see töö on Kristuse lunastatud hingedega, keda
peab Tema juurde juhatama.
§ 42. Jutlustaja pangu kirjakohta, mille üle ta rääkida kavatseb, enne hoolega tähele,
paludes et Püha Vaim kirja seletaks ja mõista aitaks.
§ 43. Kuulutades rääkigu jutlustaja õigesti ja arusaadavalt, mitte liiga kiiresti ega ka
mitte liiga aeglaselt, mitte ühetooniliselt vaid elava tundmisega. Sõnade kordamisest tuleb
hoolega hoiduda sest see väsitab kuulajaid.

lk 7

§ 44. Kõnes ja palves ei tohi jutlustaja oma häält iialgi vingumiseks ega nutuseks
muuta, et selle läbi kuulajaid haledaks teha. Niisugune kavalus ei saada õnnistust.
§ 45. Vennad pidagu tundi palvemajas kordamööda, kus see vähegi võimalik, et mitte
alati üks ja sama vend ei kõnele. Vanemad vennad peavad püüdma nooremaid kõnelemisel
kasvatada ja edasi aidata.
§ 46. Nooremad vennad ei või end ise tunni pidamiseks kõlblikuks arvata, ega vägisi
peale käia, sest Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. (1Pt 5:5).
§ 47. Lastetunnid tuleb sageli pidada, see jäägu vanemate vendade juhtimise alla kes
Issanda teel rohkem harjunud. Lastetunnid olgu lühikesed ja elavad, et lapsed hästi aru saaks.
§ 48. Selle eest tuleb hoolt kanda, et koosolekud ja palvetunnid ikka seatud ajal
peetakse. Seepärast peavad töötegijad, kui nad ka ise vahest ei himustaks palvemajja ja
koosolekule minna, ometi teiste pärast minema, mõeldes Issanda sõna peale: Kes on nüüd
ustav ja mõistlik majapidaja keda Issand oma pere üle paneb neile õigel ajal seatud rooga
andma. Õnnis on see sulane, keda tema. Issand tulles leiab nõnda tegevat (Lk 12:42-43).
Kellel niisugune meel puudub, on palgaline ning see on temale enesele ja teistele parem kui ta
oma ametist lahkub.
§ 49. Vend, kes on kohtu all ehk muul viisil teistega riius või vastuolus, ei pea sel ajal
jutlust ega lugemist pidama.
§ 50. Tundmatuid kuulutajaid ei tohi lasta tundi pidada, kui neil sellekohast
Vennastekoguduse tunnistust ei ole ette näidata.
§ 51. Jumalateenistusest palvemajas võivad kõik keelamata osa võtta. Töötegijate ja
abiliste tunnid on ainult vendadele, sest neis tundides tuleb ette tõsiseid nõupidamisi.
§ 52. Ühe hoolekandja ringkonnast teise ringkonda elama asudes toovad töötegijad
tunnistuskirja endiselt hoolekandjalt uuele hoolekandjale.