Armsad vennad ja õed Kristuses, 

Täna oleme siin, et olla üheskoos – koguduse keskel Jumala Sõna juures. Sest hetkel, mil me Eenoki Jumalaga jätame, tahame olla võimalikult lähedal sellele, mis ületab kõik lahutavad jõud – me igatseme Jumala ligiolu. Tema armastus on Jeesuses Kristuses murdnud surma ahelad. Ja me igatseme olla Tema lähedal. Üheskoos. Teineteise kõrval. 

Siin maailmas me tajume lahutavat jõudu, mille surm enesega kaasa toob. Surm lahutab inimese tema ajalikest töödest ja toimetustest, tema kogutud tagavaradest ja plaanidest, surm lahutab meid isegi mälestustest, mis kestavad seni, kuni kestavad mäletajad. Ja veel enam – surm lahutab ka kõige lähemaid inimesi, murrab katki kõige kallimaid ja tugevamaid sidemeid. Nii nagu altari ees sai kord tõotatud: „kuni Jumal teid ajaliku surma läbi lahutab…“ Ja lahutabki. Ja kui miski haiget teeb, siis ikka see lahutatus, mille surm enesega kaasa toob. 

Kui Jeesus ristil suri, ei olnud jüngrite jaoks enam hullemat olukorda. Nad olid lahutatud oma Issandast, oma Jumalast. Kadunud oli kõik, millele nad olid lootnud, millesse uskunud.  

Hirmust värisedes kogunesid nad lukustatud uste taha ning ootasid oma kurba saatust. Kuni ühtäkki ilmus neile ülestõusnud Issand. Selgus tõsiasi: surmal ei ole Jeesuse üle meelevalda! – Nüüd värisesid jüngrid veel rohkem, sest nad tundsid Jeesus ära tõelise Jumala, kes ütleb: Mina elan ja teie peate ka elama. Ja seda rõõmusõnumit on Eenok kuulutanud kogu oma eluaja nii sõnade, tegude kui kogu oma olemuse ja eluga. 

Kord ühel noorte kokkusaamisel küsisime osavõtjatelt, mida te tahaksite, et teie matusepäeval räägitaks. Ja siis üks noor inimene ütles, et ta tahab eladas selliselt, et tema matusepäeval oleks põhjust rääkida Jumala tegudest. 

Eenoki puhul on see tõeks saanud. Kui mõtleme täna tema elu peale, tuleb meil rääkida Jumala tegudest. 

Jumal kinkis talle usklikud ja armastavad vanemad. Eenok sündis Tartus Pauluse koguduse õpetaja Harri Haameri ja Maimu Haameri esimese lapsena. Tema kodu oli kirikuga ühe katuse all. Nimelt seal, kus praegu on tiiboone teise korruse saal. Seal oli koguduse õpetaja ametikorter. Ja sealsamas kodus liideti Eenok pühas ristimises Jeesuse Kristuse külge. 

Ristimiskleit, mis selleks puhuks valmistati, on tänaseni alles. Selles on ristitud nii õde Maarja kui vend Andres, samuti Eenoki lapsed Naatan, Markus, Siimon ja Maarja, samuti lapselapsed. 

Silvia Alev rääkis mulle, kuidas Harri Haamer tegi lastele pühapäevakooli tundi, aga Eenok oli veel liiga väike. Aga Eenok tuli ikka ja põhjendas: tal on siin sõber – siis Harri lubas, et kui sul on sõber, siis võid olla siin teistega koos. Ja nii ongi Eenok jäänud alati sinna, kus kuulutatakse Jumala Sõna, kus loetakse pühakirja, kus palves kokku tullakse. 

Apostel ütleb (1Pt 1,6-7): „rõõmustage…. et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast.“ Ka see sõna on Eenoki elus tõeks saanud. Rõõmusõnum, mida ta kuulutas, on suurtes raskustes läbi proovitud. 

Mitmel korral tuli tal olla sõjapaos. Kirik põles. 5. veebruaril 1948 arreteeriti isa. Pere pillutati laiali. Õpingud Tartu I Keskkoolis ehk Treffneris jäid pooleli. Eenok jäi emaga ja varjas ennast Võrumaal Tsiistres. Oli metsavenna aeg. Oma emaga sai Eenok siis väga lähedaseks. Samas täitis tema südant igatsus isa järele. Mitmed kirikulaulud said siis talle armsaks. Näiteks: „Ei Jumal neid või jätta kes Ta peal loodavad, kõik viletsus ja häda neil õnneks tulevad“. Ja täpselt nii oligi. Jumal hoidis Eenokit haarangute eest, kandis läbi ka raskest haigusest, mil vähe puudus, et Eenok oleks tulnud sinnasamasse peidupaiga põranda alla matta. 

Aga Jumalal oli parem plaan. Avanes võimalus metsast välja tulla, lõpetada Õhtukeskkool. Kohtumine isaga… Ma ei tea, et Eenok oleks neid hetki meenutanud kunagi ilma, et tal silmad märjaks poleks läinud… Kiituseks Jumalale! 

Eenok jätkas õpinguid Usuteaduse Instituudis ja 6. oktoobril 1963 pidas ta esimese jumalateenistuse siin Mustvee kirikus. Eenok oli valmis minema kuhu aga teda saadetakse. Mustvee oli üks väiksemaid kogudusi Tartu praostkonnas. Aga ta pidas seda kogudust kalliks ja täna peame tunnistama, et see on üks paremini hoitud kogudusi praostkonnas. Samasuguse armastusega teenis Eenok ka Lohusuu kogudust ja Maarja-Magdaleena kogudust, hiljem ka Tartu Soome kogudust. 

Eenok ei teinud seda üksi. 27. juunil 1964 laulatati Eenoki ja Eha abielu. Kõik need aastad, alati ja kõigis kogudustes on Eha olnud ustavalt Eenoki kõrval nii rõõmus kui mures, aga kõige enam palves. 

Sest Eenok oli mees, kes palvetas. Ükskõik, kuhu ta läks või kellega kohtus. Ikka ütles: „Aga paneme nüüd käed palveks kokku.“ Iga päev palvetas ta paljude inimeste eest. 

Kes nüüd jätkab seda palvetööd? Küllap Jumal leiab kellegi, võibolla on ta täna siin ja tunneb südames seda kutset. 

Jumal kuulis Eenoki palveid. Ta sai taas elada vabas Eestis. Ta osales Muinsuskaitseliikumises, Haridusnõukogus, Eesti Kongressis, Jõgeva maakonna volikogus, Mustvee linna volikogus, Mustvee gümnaasiumis. Ta oli Arnold Rüütli nõunik ja Remniku õppekeskuse lektor. Eesti Skautide Maleva peavanemana osales ta Eesti skaudiliikumise taaselustamisse. 

Ise jõudis ta hundulubaduse anda veel enne sõda, koos isaga käis Eenok Paralepa suurlaagris ja skaudiks jäi ta kogu eluks. Veel viimastel päevadel ulatas Eenok vasaku käe skauditervituseks. 

Lapsest saadik oli Eenok lähedane vennastekogudusega. Tsiistre usklikud olid tal südames. 1970ndatel käis ta Viliveres kristlike perede laagrites. Nüüd oli Eenok vennastekoguduse peavanem. 

Usuteaduse Instituudis kaitses Eenok magistritöö, milles ta uuris eesti rahvausundit ja leidis, et see haakus kristliku usuga ning valmistas eesti rahvale sügaval ürgtasandil teed Jeesuse vastuvõtmiseks. 

Oluline koht Eenoki elutöös on usuõpetajate kursusel ja Tartu Teoloogia Akadeemial, mille tähtsust meie kiriku ja kogu Eesti kristlaskonna jaoks on võimatu alahinnata. Eenoki tööl oli alati ka oikumeeniline mõõde. Kristuse kirik vajab töötegijaid igas paigas. Mustvee kogudus vajab täna sõna kuulutajat. Kes meist läheks? 

Eenok oli mitte ainult õpetaja. Nii mõnelegi oli ta otsekui isa eest. Tuhandetele oli ta vaimulikuks toeks ja eeskujuks. 

Tema lapselik rõõm ja entusiasm sütitasid nii koguduse liikmeid kui ametivendi, Eenoki visa järjekindlus ei saanudki otsa. Ta ikka pidi jätkama. Kasvõi videosilla kaudu Lohusuu lastele pühapäevakooli tundi tehes. 

Suur rõõm oli tal oma lastest ja lastelastest, kes samuti usuteed käivad. Eenok armastas oma perekonda ja armastas eesti rahvast.

Eenok oli kindel, et eesti rahvas jääb püsima, muidugi tingimusel, et me käime koos Jeesusega. Seepärast oli Eenoki suurimaks igatsuseks, et Eesti rahvas ärkaks ja pöörduks Jumala poole. Sest Jeesus Kristus on meie ainus lootus ja meie elu. 

Jah, surm võib meid lahutada küll mõnestki, kuid mitte Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas. Temas oleme hoitud. 

Ja kui me kummardume palves altari ette, siis poolkaarena kõneleb see sellest, et teine pool on teisel pool – ka taevane kogudus kummardab püha Jumala ette, kiidab ja ülistab teda. Ja Jeesus on meie keskel. Tema ümber oleme üheskoos. Jeesus liidab meid kokku, sest Tema ületab surma. 

Eenok tuli alati rõõmuga Jumala ette. Tema lemmikkirjakoht ütleb, et: „rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks.“ 

Hüvasti jättes tegi Eenok käega ristimärgi. Kui ta kedagi embas, tegi ta ristimärgi sõrmega selja peale. Ristimärk jääb meid saatma. Oma elu viimasel õhtul, kolmapäeva õhtul, kui Eenok enam kontaktne ei olnud, tegi ta parema käega ikka veel ristimärke. 

Keegi meist ei tea, kui palju meile päevi antakse, kuid me teame, et meil on Jeesus, kes on meie eest ristil surnud ja meile ülestõusmise lootuse kinkinud. Jeesust igatsedes, Teda järgides, Tema sõna järgi käies on meil ka igavikku lahkunud omastega üks kohtumispaik kokku lepitud – see on taevasel rõõmupeol. 

Püsigem sellel teel! Jumala abiga. Eenok on andnud hea eeskuju. 

Aamen