Palamulla küla Viilika talu perepoeg Jüri Leidtorff (sünd. Busch, hiljem Leidtorp, ka Leidtorf; 30.11.1868 – 18.04.1946) olnud hea kõneanniga mees. Tema lahkus juba sajandivahetusel oma kodukandist ja tegi elutöö mujal. 1900. aastal siirdus Leidtorff Pärnusse linnamisjonäriks ning aastal 1908 võttis ta vastu Piirsalu köstri koha, kus töötas kuni 1924. aastani. Hea juhi- ja organisaatoriandega mehena valiti Jüri Leidtorff 1920. aastal EEVK peavanemaks, millist ametit pidas kuni surmani.

Kui 1919. aastal kuulutati välja uus usuühingute registreerimise seadus, seisis vennastekogudus Eestis omamoodi teelahkmel. Pole põhjust salata, et tollal valitses vennastekoguduse sees ka tugev luterlikust kirikust lahkulöömise soov. Selleks otsiti ja küllap ka leiti kiriku töötegijate elust puudusi ja inimlikke vigu. Leidtorffi ülesandeks oli sellises olukorras lahkmeelest tingitud pingeid maandada ja kompromisse leida, mis tal suuremalt jaolt ka õnnestus.

Puht objektiivselt välistas vennastekogudusel Eestis omaette kiriku loomise koolitatud teoloogide puudumine. Üheskoos Herrnhuti keskusega leiti, et õigem on jääda diasporaa alusel tegutsema nii nagu seni, äratusliikumisena luterliku kiriku sees. 7. detsembril 1925 sai EEVK peavanem Jüri Leidtorff Herrnhuti piiskop Jensenilt kirja, kus öeldakse sõnaselgelt: Iseseisvat kirikut ainult kolme tuhande liikmega, kes pealegi laiali üle Eesti riigi elavad, on liig raske asutada ja oma kirikuõpetajaid ning kõike, mis kirik tarvitab, üles pidada. Meie vennastekogudusel ei ole iialgi seda soovi olnud kohalikust kirikust lahkuda ja koguni ilma tarviliku põhjuseta neid kirikust välja viia. Meie sooviksime ka Eestis oma tööd kohalise kiriku sees edasi jätkata.