Kes oli meie isa Eduard Väljataga ja millise päranduse ta on meile jätnud?

Meie isa oli palvetaja isa. See on jäänud meelde juba lapsepõlvest: hommiku- ja õhtupalved, söögipalved – need olid osa meie pere päevast. Eriti on jäänud meelde õhtupalved. Vaatamata päevasele koormusele ja väsimusele jätkus isal jõudu paluda kõigi oma laste ja nende abikaasade, lastelaste ja veel sündimata lastelaste eest, samuti oma ristilaste ja enda ristitud laste eest,  sugulaste ja naabrite eest. Need palved kannavad meid kogu elu.

Me armastasime oma vanemaid ja meil on õnnelikud mälestused kodust, kus oleme kasvanud. Igal aastal suve lõpul, enne kooliaasta algust kutsusid meie vanemad oma lapsed kokku, et palve ja Jumala õnnistusega saata meid isakodust välja – kooliteele ja tööle. Ka uusaasta esimesel päeval oli pere alati koos. Selleks päevaks oli kutsutud ka külalisi, et ühiselt teha tänupalvet möödunud aasta eest ja uueks aastaks Jumala õnnistust paluda.

Meie isa armastas oma lapsi ja lapselapsi. Ta oskas lastelastega mängida, lohutada neid nende muredes ja rõõmustada koos nendega. Mäletan, kuidas isa oma laste lapsi õnnistas nende esimestel elupäevadel. See oli nii südant liigutav, kui ta oma pahkunud käed pani laste peale ja neid Jumala kaitsva käe alla palus. Milline suur väärtus on alustada niimoodi oma eluteed!

Isa Eduardi ja ema Marie palved on kandnud meid tänapäevani. Tänuga mõtleme sellele, et nad on meie suure pere: kolm poega – Endel, Lembit ja Kalju ning viis tütart – Helga, Helmi, Linda, Vaike ja Hilje üles kasvatanud üksmeeles ja armastuses. Ka nüüd, kui aastad on möödunud ja mõnedki lastest on lahkunud igavikku, oleme jäänud ühiseks suureks pereks. Oleme kogenud oma vanemate külvatud suurt armastust ja püüame seda ka ise edasi anda.