Saksa pastor ja evangelist Wilhelm Busch jutustab oma kuulsas raamatus „Jeesus – meie saatus“, kuidas ühel päeval linnas jalutades kõnetasid teda kaks meest. Üks neist ütles naerdes oma sõbrale: „Vaata, see on pastor Busch, muidu täitsa tubli poiss, aga ainult kerge kiiksuga. Ta räägib alati Jeesusest.“ Kui siis Wilhelm Busch püüdis neile selgitada, et usust Jeesusesse oleneb, kas läheme taevasse või põrgusse, puhkes mees uuesti naerma ja ütles kaaslasele: „Näed nüüd, juba jälle hakkab ta peale!“

Kohtusin Eenokiga esmakordselt 1995. aasta augustis sisseastumiskatsetel Tartu Teoloogia Akadeemiasse. Sealt algas meie sõprus, mis kestis peaaegu 30 aastat. Eenokiga kohtudes olin alles väga algaja kristlane. Kõik oli minu jaoks uus ja vajas avastamist. Mulle hakkas silma ja jäi kõrva, et rääkides oma usust nimetas Eenok väga sageli Jeesuse nime. Ta ütles jutu sees väga sageli: „MINU JEESUS“ 

Pean tunnistama, et alguses tekitas see minus teatud võõristust. Sain muidugi aru, et Jeesus on Piiblis tähtis tegelane jne. Kuid milleks Temast siiski nii palju ja nii sageli rääkida? Kas ei ühenda meid pigem sõna „Jumal“ või „Looja“? Ometigi suunas just Eenoki väga lähedane ja isiklik suhe Jeesusega mindki selle suhte üle järele mõtlema. Ma hakkasin tasapisi mõistma, et selles suhtes on midagi olulist ja otsustavat. Selles on midagi, ilma milleta pole võimalik nimetada end kristlaseks – ja elada Jumala lapse elu. Selles on midagi, mis tõepoolest otsustab, kas läheme taevasse või põrgusse. 

Johannese evangeeliumi 6. peatükk algab meeliülendava sündmusega: Jeesus söödab viie leiva ja kahe kalaga mitu tuhat inimest. Kuid sama peatüki lõpuosa on seevastu üsna kurb. Inimeste vaimustus oli ühtäkki kadunud, nad keerasid Jeesusele selja ja lahkusid Tema juurest. Nüüd esitas Jeesus oma lähematele jüngritele küsimuse: „Kas teiegi tahate minu juurest ära minna?“ Siimon Peetrus vastas Jeesusele: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad!“ 

Ei ole inimesel alati kerge käia koos Jumalaga – ja minna Jeesuse järel. See teekond nõuab meilt igal päeval suurt usaldust. USALDUS Jumala vastu oli ka Eenoki jaoks kõige põletavam küsimus. Selle teemaga tegeles ta enamasti oma jutlustes ja kõnedes, sellest rääkis ta alatasa isiklikes vestlustes. Küllap oli ka Eenoki jaoks aegu, mil ta vaatas raskel pilgul Jumala sõnade ja tegude poole oma elus – ega saanud neist päriselt aru. 

Ma usun, et iga kristlane on vähemalt korra seisnud dilemma ees, kas minna edasi koos Jeesusega või astuda kõrvale, omaenese radadele. Õndsad on aga need mehed ja naised, kes kõigele vaatamata vaatavad ometi Jeesuse peale ja ütlevad koos Peetrusega: „Issand, KELLE juurde me peaksime minema? SINUL on igavese elu sõnad!“

Eenok jäi talle antud maise rännutee lõpuni OMA JEESUSE juurde. Selle Jeesuse juurde, kellega Eenok oli saanud nii lähedaseks – ja kelle lähedust ta jagas väsimatult kõigile teistele enda ümber. Selle Jeesuse juurde, kes tänagi meile kinnitab: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb“ (Jh 11:25). 

Eelmise aasta suvel pani Eenok kirja käesoleva aasta loosungiraamatu märtsikuu kolmandad tekstid. Tänase päeva palves ütleb ta Jeesusele: „Palun astu iga päev minu juurde, kõneta mind ja tuleta meelde, et ainult Sinuga elavas ühenduses olles jään igavesti elama.“

Täna asetame Eenoki maise ihu mulla rüppe otsekui seemneivakese ülestõusmise ja igavese elu lootuses. Küllap just surma palge ees seistes saab Jeesuse väärtus meile eriti selgeks. Koos Temaga oleme surreski Jumala juures – ja miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest. Olgu see usk ja usaldus tröösti- ja rahuallikaks kõikidele leinajatele. Jeesus elab ja meiegi peame elama!

AAMEN