Vennastekoguduse juured ja sünd

Hussiitide liikumise eesmärk oli luua Roomast sõltumatu tšehhi (böömi) rahvakirik. Peale liidri Jan Husi hukkamist 1415 elas böömi-määri vendade liikumine edasi.

Nad leidsid enam kui pool saj. enne luterlikku reformatsiooni, et Pühakiri on ristiusu õpetuse ainus allikas. Jumalateenistus seati emakeelseks ja lihtsustati selle korda.

1620 said tšehhid Kolmekümneaastases sõjas lüüa ja vennad langesid tagakiusamiste ohvriks.

1722 põgenes grupp böömi-määri vendi katoliiklaste tagakiusamise eest puusepp Christian Davidi juhtimisel Saksimaale. Nad said maad krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorfi mõisas Berthelsdorfis. Uus asundus sai nimeks Herrnhut, mis tähendab: Issanda kaitse.

Vennastekoguduse ajalooline keskus Saksamaal Herrnhutis tähistab 2022 aastal oma 300. sünnipäeva. Video (saksa ja inglise keeles) annab sellest lühikese ülevaate. Vaata siit!

N.L. von Zinzendorfist sai herrnhutlaste eestkostja ja liider, kes töötas välja vennastekoguduse tegevuse alused.

Eri paigust ja eri meelel usupõgenikud tulid leppimisele 13. augustil 1727 pühal õhtusöömaajal Berthelsdorfi kirikus. Seda kuupäeva loetakse herrnhutluse sünnipäevaks.

Loe pikemalt:

Vennastekoguduse areng Eestis

Esimesed herrnhutlased eesotsas puusepp Christian Davidiga tulid Liivimaale 1729 ning jõudsid järgmise aasta jaanuaris Tallinna, kus C. David pani kolme kuu jooksul aluse vennastekoguduse tegevusele.

1736 puhkes Urvastes esimene eesti rahva usuline ärkamine, millele järgnes elu ümberkorraldamine üle kogu maa.

1741 asutati Tallinnas ametlikult esimene saksa vennaste-kogudus, millele järgnes ka eesti vennastekoguduse asutamine.

Samas kui kirikuõpetajad olid valdavalt saksa päritolu, hakati vennastekoguduste vanemaid ja eestseisusi valima kohaliku rahva hulgast, mis lähendas liikumist veelgi maarahvale, tõstes ta eneseteadvust.

1743 keelustati vennastekogudus, kuna liikumise levik langes mitmel pool kokku talurahvarahutustega. Liikumine püsis siiski, eriti seal, kus olid vennastemeelsed õpetajad ja aadlikud.

1763 andis Katariina II manifest vennastekogudusele võimaluse eksisteerida võrdsetel alustel luteri kirikuga.

1817 kinnitas Aleksander I armumanifest tegutsemisvabadust. Lisaks käsikirjalisele usukirjandusele hakati nüüd avaldama ka trükiseid.

1832. a kirikuseadusega keelati erapalvetundide pidamisel vabad ettekanded ja sakramentide jagamine, sest tolleaegne ratsionalistlik kirik nägi vennastekoguduses abilise asemel võistlejat. Liivimaal kahanes vennaste liikumine oluliselt, Eestimaal jäid nad rohkem püsima.

Iseseisvunud Eestis lasksid vennad end 1919 registreerida “iseseisva ennastvalitseva Evangeeliumi Vennaste kogudusena”. Ülemaaliseks vanemaks valiti 1920 köster Jüri Leidtorff Piirsalust.

1940. a lõpuks oli okupatsioonivõim likvideerinud vennastekoguduse struktuuri ja seega avaliku õigusliku eksisteerimise. Jätkati luteri kiriku raamides.

1990 taastati liikumise evangeelne tegevus endise põhikirja alusel ning sidemed keskusega Herrnhutis.

1992 taastati Eesti Evangeelne Vennastekogudus juriidilise isikuna. Samast aastast on EEVK Vennaste Uniteedi Euroopa piirkonna iseseisev koostisosa.

1990-2002 oli EEVK peavanemaks Osvald Reier. 2003. a-st jätkab pärast vend Reieri lahkumist igavikku seda tööd Eenok Haamer.

Ärkamine talupoegade seas

Kui reformatsioon ja Halle pietism leidsid parima kõlapinna linnakodanluse ja maa-aadli hulgas, siis vennastekoguduse liikumine levis meie orjastatud talupoegade hulgas.

Algul kuulutasid Jumala sõna Herrnhutist siia saadetud “saksa vennad”, peamiselt käsitöölised.

Kuulutuse keskmeks oli Jeesus Kristus, tema ristisurm, tema armastus vaeste ja patuste vastu, tema õpetus, et inimesel on vaja ärgata, uueks saada, uuesti sündida.

Kuigi Sõna kuulutajaks oli “saks”, oli ta nõus talupoja madalast uksest sisse astuma ja palvetundi pidama hämaras rehes. Kõrtsiminemise asemel tuli kogu külarahvas siia, et külg külje kõrval kuulata lihtsat evangeeliumi, laulda, pilli mängida. Südameisse tulid lootus tulevikule, rõõm ja koos sellega rahvuslik ühtekuuluvustunne.

Uudised Herrnhuti misjonipõllult laias maailmas avardasid silmaringi, äratades talurahvas teadmisjanu ja õpihimu.

Nii pandi 18. saj 1. poolel alus eesti rahva usulisele, kultuurilisele ja rahvuslikule arengule, mis kulmineerus esimese Eesti Vabariigi ajal 1918-1940.

Pool sajandit punast terrorit võttis sihikule just kiriku kui rahvusluse ja emakeele hälli.

Kui 1960-1970 oli suur puudus vaimulikest ja neist, kes oleksid julgenud tulla usuteadust õppima, siis ligemale pooled tolleaegsete kirikuõpetajate ja teoloogia üliõpilaste kodudest olid vennastekoguduse juurtega.

Vennastekoguduse ajalooline organisatsiooniline korraldus

Koguduse elu nii Herrnhutis kui Eestis oli rajatud teenimisele. Igal koguduseliikmel oli koguduses rakendamiseks oma ülesanne.

Koguduse liikmed jagunesid soo, vanuse, perekonnaseisu jne järgi gruppidesse. Viimastel olid oma vanemad, abilised, ülevaatajad jt.

Koos käidi palvetundides. Lisaks olid mitmesugused konverentsid: töötegijate, õppe-, vanemate, teenijate, abiliste jt konverentsid.

Eriline rõhuasetus oli lastetööl, mis Eestis saigi pühapäevakooli eelkäijaks.

Paar korda aastas peeti nn kogudusepäev, pidulikum ja suurem sündmus, mil võeti kogudusse vastu ka uusi liikmeid.

Koguduses oli inimesi kõigist ühiskonna kihtidest, linnas mustatöölistest kodanikeni ning maal talupoegadest aadlikeni.

Liikumise algusajal olid kooskäimiskohtadeks kodud. Veidi hiljem hakati ehitama palvemaju.

Nii Eestis kui Baltimaadel oli liikumise eripäraks selle kuulumine luterlikku kirikusse, ehkki tal oli oma liikmeskond ja liikmeks vastuvõtmise kord.

Nikolaus Ludvig von Zinzendorf

Nikolaus Ludvig von Zinzendorf sündis 26.mail 1700 Dresdenis.

Suguvõsa pärineb Vana-Austria aadlist. Tema isale sai osaks Saksi suurvürsti soosing.

Nikolaus kasvas üles väga hea haridusega emapoolse vanaema juures, kelle kogu kasvatuse eesmärgiks oli lapselapse juhtimine Jumala juurde.

10-aastasest poisist sai Halle pietistliku range kasvatusega pedagoogikumi õpilane.

1716 asus ta õppima Wittenbergi ülikooli, kus õppis tundma luterlikku õigeusku.

1719 lahkus ta sealt, siirdudes akadeemilisele välisreisile. Kokkupuuted eri konfessioonidega avardasid noore aadliku veendumust, et need, kes armastavad Jeesust, peavad moodustama ühise pere.

1721-27 oli ta õue- ja justiitsnõunik Dresdenis.

1722 toimus laulatus krahvinna E.D. von Reussiga (1700-1756).

1734 pühitseti Nikolaus vaimulikuks.

20. mail 1737ordineeriti ta Herrnhuti piiskopiks.

1736. aastal külastas Eestit.

20.-26.09 1736 külastas N.L.von Zinzendorf oma Liivimaa-reisi käigus Tallinna.

Vastuvõtjate seas oli Eesti konsistooriumi juhataja C.F. Mickwitz.

Külaline peatus Toomkoguduse abiõpetaja A.A. Vierorthi kodus Toompeal.
22. septembril pidas Zinzendorf jutluse Oleviste kirikus ja 25. septembril Toomkirikus.

Zinzendorf lõi head sidemed Eestimaa õpetajaskonna ja aadlikega.

Ta alustas Piibli eestikeelse käsikirja trükkitoimetamise organiseerimist.

Külaskäik pani kindlama aluse vennastekoguduse tööle nii Tallinnas kui selle lähiümbruses.

1736-48 oli ta oma kodumaalt pagendatud.

1757 abiellus ta oma kaastöölise A. Nitschmanniga.

Kuula Pereraadio saadet “Krahv Zinzendorf ja hernhuutlaste liikumine” – Jumala Vaimu radadel, Allan Kroll, Margit Prantsus.

 

Kuula ka teisi saateid www.pereraadio.ee Pereraadio kodulehel on järelkuulamiseks 10-12 aasta jagu palju huvitavaid saateid.